Õnnetu lõpuga lugu

Vaatasin kuldäärtega seinapeeglisse. Esialgu tundus valges kleidis kaunitar võõras. Lähemal uurimisel märkasin, et ta matkib iga mu liigutust.

See olin mina.

Kes oleks uskunud, et minusugune tütarlaps kord maani valget kleiti kannab? Kes oleks uskunud, et kord kaunistavad mu kuldseid kiharaid kirsiõied ja valge loor? Ometi seisin ma seal, valmis andma end üle maailma kõige imelisemale inimesele.

Kirikukell andis märku, et on aeg. Haarasin vaasist lillekimbu ning väljusin oma peidupaigast. Kõndisin kiriku ukseni. Seal tõmbasin ma veidi hinge. Kahetsesin natuke, et ma ei olnud palunud kedagi, kes mu altari ette viiks.

Hingasin sügavalt sisse ja avasin suured, rasked uksed. Inimesed pöördusid oma istekohtadel mind vaatama. Orelimängija katkestas reekviemi mängimise. Kirikuõpetajal oleks äärepealt piibel käest lennanud. Inimesed sosistasid, aga ma ei hoolinud sellest. Mul oli ju tema. Ta seisis altari ees ja naeratas mulle. Kõndisin aeglaselt tema poole. Temast kiirgas kummalist valgust. Tol hetke nägi ta välja nii ebainimlik – nagu jumal ise. Lõpuks jõudsin ma temani. Ta ei öelnud midagi, lihtsalt ulatas mulle käe. Ma püüdsin panna oma käe tema oma peale, aga mu käsi kukkus läbi tema käe nagu oleks see paljas õhk. Vaatasin teda küsiva pilguga, mõistmata, mis just juhtus. Ta silitas mu põske, aga ma ei tundnud seda. „Ma armastan sind, aga mul on aeg minna. Mind oodatakse,“ lausus ta.

Ta suudles mu põske, kuid ma tundsin ainult õrna tuuleiili oma naha vastas. Seejärel tuhises ta minust läbi kiriku ukse poole. Uksed avanesid ja ta astus pimestavasse valgusesse. Vaatasin talle pikalt järele, oodates, et ta tuleks tagasi. Järsku tundsin kätt oma õlal. Ma võpatasin. See oli mu õde. Ta oli üleni musta riietatud ja tema nägu oli nutmisest roosakirju. Õe selja tagant paistis midagi, mida ma poleks tahtnud näha. See oli läikiv must kirst. Vaatasin oma õde mõistmatu pilguga ja kiirustasin kirstu poole. Ma ei julgenud sisse vaadata. Miski mu sisimas teadis, mis mind ees ootas. Lõpuks võtsin ma julguse kokku ja kummardusin kirstu kohale, sisikond krampi kiskumas.

See oli tema.

Tal oli see sama rahulik naeratus näol, mis andis talle magava lapse ilme. Ta kandis ülikonda, mida ta oleks pidanud kandma meie pulmas. Puhkesin nutma. See ei saanud ju tõsi olla. Olin enam kui kindel, et see on kõigest halb nali ja ta ärkab kohe üles. Õde sikutas mu kätt. „Tule, lähme istume,“ ütles ta. Tõmbasin oma käe ära ja suudlesin oma armsamat viimast korda. Lootsin, et see on üks nendest muinasjuttudest, kus armsama suudlus äratab surmaunest. Kahjuks ei ole muinasjutud tõelised.

Istusin ma oma õe kõrvale teises reas. Ülejäänud matusetalitus möödus teosammul. Ma ei tajunud mitte midagi. Kirikuõpetaja jutt läks ühest kõrvast sisse ja tuli teisest välja. Lõpuks kogunesid kuus meest kirstu ümber ja hakkasid seda kiriku ukse poole kandma. Mina, mu õde ja ülejäänud matuselised järgnesime neile. Paar inimest avaldas mulle matuserongkäigus kaastunnet. Noogutasin neile kohmetult. Lõpuks jõudsime metsaalusele kalmistule, millest pidi saama mu armsama viimne puhkepaik. Vaatasin ainiti kirstu. Jälgisin, kuidas maapõu selle aeglaselt endasse haaras.

Lõpuks saabus aeg visata oma kolm peotäit mulda. Ühes mullaga viskasin talle ka oma pruudikimbu. Ma ei vajanud seda enam. Mehed, kes kirstu kandsid hakkasid hauda kinni ajama. Tõstsin korraks pilgu. Oleksin võinud vanduda, et nägin eemal ühe puu najale toetumas teda. Ta oli oma pintsakust vabanenud, triiksärgi käised üles keeranud ja ülemised nööbid avanud. Ta oli täpselt selline nagu oma elu ajal: silmis kaval helk ja näol kerge muie. Ainus, mis oli erinev, oli see veider kuma tema ümber. Jooksin tema poole, aga ta oli kiirem. Ta hõljus taeva poole. Kukkusin põlvili ja vaatasin teda pilvede vahele kadumas.

Ta oli läinud.

Igaveseks.